Mu poeg on neljane. Otsisin talle Ă”pirakendust, mis Ă”petaks tĂ€hti ja numbreid eesti keeles, ei viskaks reklaame vahele ega ĂŒritaks teda ekraani kĂŒlge liimida. Ei leidnud. Nii hakkasin ise ehitama, Ă”htuti, pĂ€rast seda, kui ta magama jĂ€i.
TĂ€hetark kasvas suuremaks, kui plaanisin. Otto Ă”ppis rÀÀkima, tĂ€hed muutusid hÀÀlikuteks, lisandusid numbrid, mĂ€ngud, tĂ€hed, mida teenida. Aga ma olen ĂŒks inimene. Iga pere, kes TĂ€hetarga alla laadib, nĂ€itab mulle musta valgel, et ma ei ehita seda ainult oma pojale, vaid et pĂ€ris peredel on seda pĂ€riselt vaja. See annab jĂ”u edasi minna ja TĂ€hetarka paremaks teha.
Ma ei luba sulle midagi peale ĂŒhe asja: ma annan endast parima, et teha rakendus, mille kĂ”rval sa hea meelega oma lapsega istud.